Holmbergi sõnul on joig saamide aastatuhandete vanune pärimus, mis on praegugi alles, olles mõnel pool rohkem ja mõnel pool vähem säilinud. „Kui ristiusk saamideni jõudis – see oli 16.-17. sajandil – tunnistati joig ja kogu meie loodususk patuks. Üsna pikka aega joiguda ei juletud, vaid vähesed inimesed tegid seda üksinda metsas.“ Joigi tõstis taas au sisse 1960. aastatel Nils Aslak Valkeapää – seni tuntuim saamide eest võitleja, kelle mantlipärijaks loetakse ka Niillas Holmbergi. Valkepaää joigus kontsertidel, koos lääne muusikutega, sidus seda jazz- ja popmuusikaga. „Kui Valkeapää oli alustanud, lõi nagu laine üle soome muusika – kõik hakkasid joigu muusikas kasutama. Ta oli messias.“
Holmbergi ja Mäenpää muusika on ühelt kirjandusfestivalilt pälvinud nimetuse „arktiline folk.“ Holmberg ise aga oma muusikat määratleda ei oska – tema sõnul kohtub selles joig ja Roope Mäenpää klassikalise koolitusega multiinstrumentalisti taust. Niillasel on ka bänd YLVE, mis seob lääne muusika ja joigi: selles on nii elektroonilist kõla kui ka jazzilikku trompetit.
Saamid elavad maailmas neljas riigis: Soomes, Rootsis, Norras ja Venemaal, kokku on neid 80 000-100 000. Holmberg peab oluliseks saamide enesemääramisõiguse eest võitlemist: muu hulgas kuulub ta rühmitusse Suohpanterror („suoh“ tähendab saamide kultuuris olulist rolli mängivat lassot). Seda teeb ta ka muusikuna: „Kui sa oled jõudnud lavale ja su häält kuuldakse, tekib vastutustunne. Tekib vajadus rääkida oma rahva poliitilistest ja kultuurilistest probleemidest.“