Sel korral leiate meid Arvamusfestivali Infokorratuse alalt aruteluga „Koputajad, pealekaebajad ja vihjeandjad“, kus uurime miks kuuleme sagedamini sõnu „koputaja saab oma palga“ kui „vihjeandmine on kangelastegu“? Ning mida saavad ametiasutused ja ettevõtted teha selleks, et rikkumisest teatamise mehhanismid oleksid tulemuslikud ja paraneks ühiskonna suhtumine antud teemasse?
Vihjeandmist ei peeta Eestis soositud nähtuseks. Inimestele, kes julgevad ebaõigluse või pettuste vastu sõna võtta, saab tavaliselt osaks avalikkuse või, mis veelgi hullem, kolleegide, sõprade ja pereliikmete kriitika. Siiski peaks vihjeandjate seadusandliku toetuse puudumine muutuma 2021. aasta lõpuks, kui Eesti õigusaktidesse võetakse üle ELi direktiiv liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta. Direktiiviga kehtestatakse konkreetsed normid, kuidas nii ettevõtted kui ka avaliku sektori asutused peavad tagama vihjeandja konfidentsiaalsuse ja kaitse survemeetmete eest.
Korruptsiooni ennetamiseks nii avalikus kui ka erasektoris on oluline julgustada töötajaid rikkumistest teatama ja kaitsta neid siis, kui nad seda teevad. Vihjeandjate kaitse on üldsuse huvide kaitsmiseks ning avatud organisatsioonikultuuri edendamiseks väga oluline. Organisatsioonis toimepandavate rikkumiste esimesed tunnistajad ongi tihtipeale töötajad. Teabe kiire edastamine võib aidata avastada rikkumisi, mis kahjustavad organisatsiooni mainet ja finantse ning kaitsta inimesi kahju või isegi surma eest.
Siiski jääb küsimus – kas seadusel on võime mõjutada ühiskondlikku suhtumist paremuse poole? Mida teevad ettevõtted ja asutused juba praegu vihjeandjate kaitsmiseks ja mida tuleks teha veel paremini?
Mõtteid vahetavad ja kogemusi jagavad ajakirjanik Martin Laine, Eesti Energia pettuseriski juhtimise osakonna juht Tõnis Sepp, Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Mare Tannberg. Arutelu juhib ühingu Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Carina Paju.
Arutelu toimub inglise keeles tõlkega eesti viipekeelde.