Arvamusfestival 2020: „Koputajad, pealekaebajad ja vilepuhujad“

Esmaspäev, 31 August 2020
Paremalt: aruetlu juht Carina Paju (Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht), Martin Laine (ajakirjanik,Ekspress Meedia), Mare Tannberg (nõunik, Justiitsministeerium), Tõnis Sepp (pettuseriski juhtimise osakonna juhataja, Eesti Energia), viipekeeletõlk Paremalt: aruetlu juht Carina Paju (Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht), Martin Laine (ajakirjanik,Ekspress Meedia), Mare Tannberg (nõunik, Justiitsministeerium), Tõnis Sepp (pettuseriski juhtimise osakonna juhataja, Eesti Energia), viipekeeletõlk Priit Jõesaar/ norden.ee

Kui Sinu töökohas keegi väärkäitumisest teada annaks, mis siis juhtuks?

14. augustil toimunud Arvamusfestivali arutelul „Koputajad, pealekaebajad ja vilepuhujad“ küsisime sama küsimuse laiemalt publikult. Võib-olla mitte eriti üllatuslikult ei osanud 20% vastanutest arvatagi, mis juhtuks. Vihjeandmine on meie kultuuris positiivse nähtusena pigem uus ning kogemused selleks paljudes organisatsioonides lihtsalt puuduvad.

Samas oli igati rõõmustav teada saada, et üle poolte – lõplikel andmetel lausa 52%, uskusid, et teavitust võetaks tõsiselt ning olukord muutuks paremuse poole. Muidugi tuleb arvestada, et arutelul osalejad olid kindlat tüüpi inimesed. Neil oli olnud kokkupuude teemaga ning seetõttu mõeldi kaasa. Ühingu Korruptsioonivaba Eesti silmis on positiivne, et kokku vaid 28% arvas, et vihjeandja demoniseeritaks, juhtum lükataks vaiba alla või ei tooks teavitus kaasa mitte mingit muutust.

Eesti Energias on vihjeandmise süsteem toiminud juba üle 10 aasta, mistõttu ei olnud paneelis osalenud pettuseriski juhtimise osakonna juhataja Tõnis Sepa jaoks üllatav, et nii paljud arvasid, et vihjeandmise tagajärjel muutuks olukord paremaks. 2020. aasta esimese kuue kuuga jõudis Eesti Energias vihjekanalisse 60 vihjet, millest vaid väga väike osa polnud kasulik või oleks pidanud laekuma teise kanalisse.

Küsisime Tõniselt, kuidas saab ületada taaka, mis meie ühiskonnas ajalooliselt vihjeandmisega kaasas käib, seda eelkõige ettevõtte vaatepunktist:

„Rikkumistest teavitamisel on Eestis ajalooline taak küljes, kuivõrd teavitamist seostati lojaalsuse ülesnäitamisega nõukogude võimu suhtes ning hullematel juhtudel oli „pealekaebajatel“ võimalik omakasupüüdlikel eesmärkidel ka süütutele inimestele kannatusi tekitada. Eeltoodud põhjusel näeme tänaseni, et avalikkuse ette jõudnud juhtumite puhul kiputakse rohkem keskenduma teavitaja motiivile, kui teate sisule, ja erilist pahameelt pälvivad just anonüümsed teavitajad. 
Oma organisatsioonis lähtume me aga ühistest väärtustest ning eetilistest tõekspidamistest, mistõttu on teavitamise võimaldamine oluline viis saamaks teada ettevõtte tegevuses esinevatest probleemidest, mil võivad nendega tegelemata jätmisel olla oluline negatiivne mõju nii organisatsioonile endale, selle töötajatele, kuid ka ühiskonnale laiemalt. Minu hinnangul tuleks suhtumise muutmiseks varasemast enam tõsta esile nii organisatsioonides endis kui ka laiemalt juhtumeid, kus rikkumisest teavitamisel ja sellele järgnenud tegevustel on olnud kõigile arusaadavalt positiivne mõju.“

Kuidas me vihjeandmisest räägime ja milliseid väljendeid kasutame, on äärmiselt oluline. Üks asi on hoiduda negatiivse alatooniga sõnadest nagu „kitumine“, „pealekaebamine“ ja „kitse panemine“, kuid samamoodi võib organisatsiooni sees kultuuri avatumaks muutmisel pärssiv olla sildistada inimesi, kes probleeme tõstatavad. See peaks olema normaalne tegutsemisviis – ei midagi erilist.

Ühiskonnas laiemalt on selline muutus aga visa tekkima. Ka arutelu jooksul küsiti panelistidelt, kuidas saada üle võrdlusest vihjeandja ja nõukogudeaegse kangelase, oma isa peale kaevanud Pavlik Morozovi vahel. Uurisime seda tagantjärele paneelis osalenud Eesti Ekspressi uuriva ajakirjaniku Martin Laine käest.

„Mina noore ja rumala Y-generatsiooni inimesena pidin minema Pavlik Morozovi lugu nüüd täpsemalt guugeldama. Ilmselt sellestsamast distantsist tingituna olen ma mõne vanema põlvkonna esindajast nendes küsimustes totaalselt eriarvamusel. Samas mainisin juba Arvamusfestivali paneelis, et eestlastel on pealekaebamisega kehvad mälestused. Pealekaebamine küüditamiste ajal on ka minu enda suguvõsas viinud tohutute hingehaavade ja hävitatud peredeni. Nendest põlvkondadevahelistest lõhedest ja stereotüüpidest ei saagi üle ühe hetkega. Ma usun, et aitab kultuuri juurutamine (nt ka läbi seaduse), vihjeandmiste positiivsete tulemuste kajastamine ning selged näited sellest, kuidas "pealekaebamise" austamine ja tõsiseltvõtmine oleks mingis olukorras organisatsiooni halvimast päästnud (Taltech, Estonia teater, Danske pank). Ehk jõuame nii vaikses tempos mõistmiseni, et me ei ela enam Nõukogude Liidus, vaid demokraatlikus 21. sajandi ühiskonnas, kus ka väikesel inimesel võib olla oluline hääl, mis kostub üle terve ühiskonna ning suudab seda muuta paremuse poole.“

Kultuur ja väärtused muutuvadki aeglaselt, kuid vihjeandjaid kaitsev seadus on Eestis juba välja töötamisel. Euroopa Liidu direktiiv teavitaja kaitsest seab liikmesriikidele üpris kõrged standardid, mida Eestil on panelistina arutlenud Justiitsministeeriumi nõuniku Mare Tannbergi sõnul praegusel hetkel plaan veelgi laiendada. Näiteks on väljatöötamiskavatsuse järgi plaanis luua horisontaalne seadus, mis pakuks kaitset kõikidest süütegudest teavitamisel juhul, kui väärkäitumises on teada saadud töösuhte, sh värbamise, vabatahtlikuks olemise või praktika raames.

Seadus hakkab kehtima peale avaliku sektori ka eraettevõtetele, kus töötab üle 50 inimese. Organisatsioonidel tuleb seejuures luua konfidentsiaalsust tagavad vihjekanalid ning meetmed vihjete uurimiseks. Lisaks on vihjeandjal võimalus pöörduda asutusevälise kanali (nt politsei, prokuratuur või valdkondlik järelevalveasutus) ja teatud tingimusel avalikkuse ehk meedia poole.

Direktiivi järgi kaotavad vihje edastamise puhul kehtivuse ka nö vaigistamisklauslid, mis on varem töötajaid takistanud vihjet edastamast juhul, kui teavitamisega kaasneks nt ärisaladuse riive. Kas sellised klauslid on praegusel ajal tavalised, küsisime mitmete vihjeandmise juhtumitega töötanud Martin Laine käest:

„Ma arvan, et see ongi peamine vihjeandmise takistaja. Meil kõigil on töölepingus mingisugused punktid, mis nõuavad konfidentsiaalsust. Mõistagi ei oleks see probleem majasisese vihjeandmise puhul, kuid aeg on näidanud, et vigase organisatsioonikultuuri korral ei pruugi majasisestest lahendustest piisata. TalTechi skandaalis konsulteerisime õigusekspertidega, et ohud enda jaoks kaardistada, kuna ilmselgelt puudutas tunnistaja väga delikaatseid materjale. Ilmselt on see enamike vilepuhumisjuhtumitega nii. Nii ei ole ka ime, kui loeme TalTechi pressiteatest: "Uurimise käigus ilmnenud asjaolud viitavad, et Keegan McBride'i tegevust ei ole võimalik käsitada vaid heausksena ja töölepingu seadusest tuleneva lojaalsuskohustusega kooskõlas olevana". Vilepuhuja tööleping oli ka siin koht, kuhu joosti näpuga järge ajama selle asemel, et päriselt probleemiga tegeleda.“

Kui rääkida vihjeandja kaitsest, siis praktikas viitabki see kahele aspektile: teavitajale konfidentsiaalsuse või anonüümsuse tagamisele ning tema kaitsmisele tagakiusamise eest. Seetõttu ongi direktiivis pakutud vihjeandjale kaitset edasise tegevuse osas heidutamise eest, nt ärisaladuse, lojaalsuskohustuse või maine rikkumise eest kohtusse kaebamise teel.

Arutluse käigus kerkis esile diskussioon lojaalsuse üle. Mitte ainult avalikkuse ette jõudnud vihjeandjate osas, vaid vahel ka organisatsioonidega ühingu Korruptsioonivaba Eestina kõneldes on silma jäänud, kuidas lojaalsust tõlgendatakse kui vaikimist ja ettevõttes tekkinud probleemidest mitte rääkimist. Arutelus jäi aga kõlama, et lojaalsus peaks ettevõttes või asutuses tähendama just seda, et ettevõtet, inimesi ja ühiskonda kaitstakse võimaliku kahju eest, olgu see siis rahaline või maineline.

Kuidas siis julgustada teavitamist ja kultuuri muuta? Näiteks USAs on teavitajatele ette nähtud lausa rahalised preemiad. Kas sellest ELi direktiivi loomisel ka juttu tuli, küsisime ELi tasandil läbirääkimistel osalenud Justiitsministeeriumi nõunikult Mare Tannbergilt:

„Euroopa Liidu direktiiv rikkumisest teavitajale teavitamise eest tasu maksmist ei reguleeri. Kuna potentsiaalsed teavitajad jätavad uuringute kohaselt sageli teavitamata tööandja poolseid survemeetmeid kartes, siis keskendub direktiiv teavitaja julgustamisele läbi survemeetmete kasutamise keelu ning kaitsemeetmete kehtestamise. Justiitsministeeriumile teadaolevalt ei ole Euroopa Liidu liikmesriikides selline praktika levinud (rikkumisest teavitamisel on teatud juhtudel tasu ette nähtud Slovakkias). Direktiivi ülevõtmist ettevalmistava teavitajate kaitse seaduse seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuses teavitamise eest tasu maksmise ettepanekut tehtud ei ole, kuna Justiitsministeerium ei ole seda vajalikuks ega põhjendatuks pidanud.“

Et rahaline premeerimine on Eesti puhul praegu välistatud, küsisime publikult ja panelistidelt, kuidas vihjeandmist soodustada ja normaliseerida. Kõlama jäi, et esiteks on organisatsioonidel puudus teadmisest, kuidas vihjeandmise meetmeid sisse seada ja rakendada. Ehk on selle probleemi osas abiks ühingu Korruptsioonivaba Eesti välja töötatud tööriistakast.

Teiseks aga tuleks rohkem rääkida headest näidetest. Me kuuleme hästi toimivatest süsteemidest nii vähe, sest kui need toimivad, lahendatakse probleem eos ning edasi polegi millestki rääkida. Kui aga kommunikatsiooni vihjeandjaga pole ja vihjega ei tegeleta – st kui organisatsioon on teavitaja alt vedanud -, saame me sellest teada mõne kohtulahendi või hoopis ajakirjanduse kaudu.

Sellegipoolest on positiivseks muutuseks tarvis, et me kasulikuks osutunud vihjetest räägiks, indiviididena tunnustaks neid, kes julgesid väärkäitumisele tähelepanu juhtida, ning astuks üles, kui näeme nende tagakiusamist.

 

Teksti kirjutanud: Carina Paju, Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht

 

Vaata arutelu Facebookis (inglise keeles, tõlge eesti viipekeelde)

Vaata pilte