Eesti keeles võib sõna "luuletama" tähendada kaht asja - luule loomist või esitamist, kuid ka luiskamist, valetamist, varjamist. Võib-olla tuleb võimalus, kus luulet seostatakse valega, poeetilisele eneseväljendusele siiski kasuks. Sest kuigi luule püüab rebida lahti hingesid ja maailmu, siis ometi ei ole kuitahes ergav luuletus ise hing või maailm, vaid alati nende kirjeldus, peegeldus. Luuletus võib olla tuikava hinge advokaat või kõiksuse süüdistaja, kuid kas ka alati aus? Kas kirjeldades hinge või maailma näeb luuletaja piisavalt kogu vastuolude spektrit, et suudab mahutada kõik nüansid keelde? Kas saab virdavaid ookeane suruda kindlaks arvuks ridadeks ja jäädagi uskuma, et ookean on imeilusates sõnades kohal nagu millimallikas vees?

Võib-olla saab öelda, et hea luule ei valeta kunagi, kuid igasuguse luule tõde on alati kinni teda moodustavates sõnades. Sõna on piiratud, tunne ja kõiksus mitte. Luuletamine toob meelde tunnete edastamise maskide abil, maskide all. Mitte ainult keel ei pruugi peatada pulbitsevaid tundeid üheksainsaks ilmeks või grimassiks, vaid ka see silmapiir, mis luuletajale parajasti avaneb. Milliseid maske võib üks luuletus küll näidata, milliseid peita; kui mitmeid ilmeid võib ühelt maskilt üles lugeda; kas maski maha rebides avaneb teine mask või põhjatus? Tulge Põhjamaade Luulefestivalile Tallinnasse - hingede maskiballile kõiksuse dekoratsioonide taustal!