Kui „hea“ muutub uueks keskmiseks: Eesti trump AI-ajastul võib olla kiirus

Tehisintellekt võib muuta teadmised ja paljud seni kõrgelt hinnatud oskused kõigile kättesaadavaks. See aga ei tähenda, et inimesed või ettevõtted muutuksid võrdselt heaks.

Sellesuvisel Arvamusfestivalil arutlenud eksperdid näevad Eesti järgmise viie aasta võtmeküsimusena hoopis seda, kui kiiresti suudame õppida, kohaneda ja seniseid tööviise ümber kujundada. Soomel on rohkem arvutusvõimsust, Rootsil kapitali, Eesti tugevuseks võib aga saada kiirus.

Kui peaaegu iga töötaja saab mõne sekundiga paluda tehisintellektil kirjutada korraliku kirja, analüüsida andmeid, koostada esialgse strateegia või aidata programmeerida, tekib olukord, kus tasemeni, mida veel mõni aasta tagasi peeti heaks, on järjest lihtsam jõuda. Ent just seetõttu muutub hea tulemus üha vähem eriliseks. Sellest mõttest alustas 7. augustil Arvamusfestivalil toimunud Põhjamaade Ministrite Nõukogu arutelu „Kuidas kujundab tehisintellekt Eesti ühiskonda järgmise viie aasta jooksul?“ moderaator, Reconeyez tarkvaraarenduse ja tehisintellekti valdkonna juht Taavi Tammiste.

Tema sõnul on praegune tehisintellekti laine varasematest tehnoloogiahüpetest mõneti erinev, sest AI muudab inimeste võimekust väga kiiresti ja laial skaalal. „Uus keskmine on see, mida varem peeti heaks. Kunagi pole olnud lihtsam olla hea ja iroonilisel kombel pole see kunagi vähem väärt olnud,“ sõnastas ta dilemma.

Seega ei ole küsimus enam üksnes selles, kes oskab AI-d kasutada. Küsimus on, kust tuleb inimese, ettevõtte või terve riigi võime olla üle keskmise olukorras, kus keskmine ise on muutunud odavaks ja kergesti kättesaadavaks.

Arutelus otsisid küsimusele vastust Elisa Eesti asejuht ja Elisa Soome tehnoloogiajuht Toomas Polli, TalentHub Recruitmenti kaasasutaja ja värbamispartner Reet Kaurit, Riigikantselei Eesti.ai tiimijuht Kirke Maar ning Better Medicine’i asutaja ja tegevjuht Priit Salumaa.

AI ei pruugi võtta ametit, kuid muudab selle sisu

Kõigepealt tõmbasid panelistid pidurit ühele levinumale hirmule, et tehisintellekt hakkab lähiaastatel massiliselt inimesi töökohtadelt välja tõrjuma. Reet Kauriti hinnangul on tõenäolisem, et AI ei kaota niivõrd ameteid kui osa nende sees tehtavatest ülesannetest. „Inimesed kardavad, et AI asendab nad. Mina ütleksin pigem, et ametid ei kao, vaid asendatakse need osad tööst, mida me kõige vähem naudime,“ ütles ta.

Sama meelt oli Toomas Polli. Tarkvaraarenduses on tema sõnul aastaid räägitud ennustustest, et tehisintellekti tõttu pole suurt osa arendajatest enam vaja. Tema vaatab tehnoloogiale vastupidise nurga alt: „Kui AI suudab võtta enda kanda osa senisest tööst, võiks inimestele anda lahendada keerulisemaid probleeme, mitte lihtsalt nende arvu vähendada.“

Ka Kirke Maar nimetas kiiret ja ulatuslikku töökohtade kadumist müüdiks. Tema hinnangul võib lähiaastatel juhtuda isegi vastupidine. „AI kasutuselevõtt nõuab esialgu rohkem inimesi, sest ettevõtted ja asutused peavad ümber kujundama protsesse, õppima uusi tööviise ja ehitama uusi süsteeme. Alles hiljem võib sama tööd olla võimalik teha väiksema ajakuluga,“ tõdes ta.

Tervishoius on muutus veel aeglasem. Priit Salumaa tõi näiteks väite, nagu teeks tehisintellekt juba praegu suure osa diagnoosidest. Tema hinnangul ei vasta see tegelikkusele. AI-lahendusi küll kasutatakse – näiteks radioloogias, pilditöötluses, insuldi tuvastamisel või digipatoloogias –, kuid tervishoius on need praegu valdavalt kitsad ja konkreetseid ülesandeid lahendavad tööriistad.

„AI ei ole meditsiini veel sellisel määral läbinud, et see oleks kõikjal,“ ütles Salumaa.

AI kasutamise oskusest saab sama tavaline oskus nagu Word

Kui palju Eestis tehisintellekti tegelikult kasutatakse, on Kirke Maari sõnul keeruline mõõta juba seetõttu, et statistika vananeb selles valdkonnas väga kiiresti. Statistikaameti andmetel kasutas 2025. aastal vähemalt üht tehisintellekti tehnoloogiat 22 protsenti Eesti ettevõtetest. Maar tõi samas esile uuringud, mille järgi kasutab AI-tööriistu juba ligikaudu pool elanikkonnast ning noorte seas võib kasutajate osakaal olla märksa suurem.

Probleem ei ole tema sõnul enam niivõrd selles, kas inimesed on ChatGPT-d või mõnda muud tööriista proovinud. Hoopis keerulisem on AI päriselt ettevõtte tööprotsessi sisse ehitada.

„See ei ole tarkvara küsimus. See on protsesside ja harjumuste küsimus,“ rõhutas Maar.

Ettevõtted peavad olema valmis muutma seda, kuidas tööd korraldatakse ja otsuseid tehakse, samal ajal kui töötajatel peab olema julgus uusi lahendusi katsetada ning teadmine, mida AI-ga teha ei tohiks.

Elisas on osa sellest muutusest juba toimunud. Polli sõnul tuleb ligikaudu pool ettevõtte tarkvarakoodist praegu AI abil ning kliendisuhtluses suudab tehisintellekt osa vestlustest algusest lõpuni lahendada ilma inimese sekkumiseta.

Värbamises on AI kasutamine Kauriti sõnul tehnoloogiasektori kandidaatide hulgas muutumas juba sedavõrd tavaliseks, et selle eraldi CV-sse kirjutamine hakkab meenutama Wordi kasutamise oskuse väljatoomist. „See muutub lihtsalt iga ameti ja töö osaks,“ ütles ta.

See omakorda muudab tööandja jaoks küsimust. Kui peaaegu kõik kandidaadid oskavad AI abil koostada hea CV, lihvida motivatsioonikirja, valmistada ette analüüsi ja koguda infot, ei saa pelgalt korrektne tulemus enam olla konkurentsieelis.

Heast praktikandist ei saa head tegevjuhti

Mis siis inimest eristama hakkab? Kauriti hinnangul muutuvad olulisemaks omadused, mida tehisintellektil on märksa raskem asendada. „Võime inimesi juhtida, teadmisi mõtestada, meeskonnas töötada, otsuseid teha ja nende eest vastutada. AI on väga hea praktikant – ta teeb kiiresti uuringuid ja analüüsi –, aga väga halb tegevjuht,“ võrdles Kaurit.

Tehisintellekt võib tema sõnul pakkuda valikuid ja analüüsida olukorda, kuid ettevõtte jaoks oluliste prioriteetide seadmine, õigete inimeste valimine ning ebamäärases olukorras vastutuse võtmine jääb endiselt inimese ülesandeks.

Ka Polli hinnangul ei peaks praegune 21-aastane küsima niivõrd seda, mida täpselt õppida, vaid kas ta on valmis töötama keskkonnas, mis pidevalt muutub. Aeg, mil inimene õppis ühe ameti selgeks ja tegi seda põhimõtteliselt samal viisil järgmised kakskümmend aastat, jääb tema sõnul järjest enam minevikku. „Tuleviku väärtuslik töötaja on „eluaegne õppija“,“ sõnas ta.

Kaurit sõnastas sama mõtte veel lihtsamalt: „Haridus võib tuua sulle esimese töökoha, aga võime õppida ja kohaneda viib sind kõigi järgmiste sammudeni karjääris.“ Tema hinnangul võivad tööandjale inimese kohta palju öelda isegi hobid. Aastaid mõnda pilli õppinud või spordis kõrgele tasemele jõudnud inimene on pidanud harjutama, ebaõnnestuma, uuesti proovima ja ennast järjepidevalt arendama. „Just selline õppimisvõime võib tuleviku tööturul muutuda senisest väärtuslikumaks.“

Kool ei saa lihtsalt lubada õpilastel ChatGPT-d kasutada

Kui õppimisvõime muutub järjest olulisemaks, kerkib paratamatult küsimus, kas Eesti haridussüsteem on selleks muutuseks valmis. „Ei, me ei ole valmis,“ vastas Maar otse.

Tema sõnul kasutavad õpilased tehisintellekti juba aktiivselt, kuid õpetajatel, reeglitel ja senisel õpetamismudelil on sellele keeruline järele jõuda. „Muutus ei saa piirduda sellega, kas ChatGPT on tunnis lubatud või keelatud. Ümber tuleb mõtestada see, mida ja kuidas õpetatakse,“ tõdes ta.

Maar rõhutas, et akadeemiline haridus jääb hädavajalikuks valdkondades, kus sügavaid erialateadmisi ei saa asendada – näiteks meditsiinis, inseneerias või matemaatikas. Samal ajal muutub tema hinnangul kiiresti nende ametite hulk, kus klassikaline diplom üksi annab tööturul tugeva eelise.

Eriti teravalt puudutab see noori, kes otsivad esimest töökohta. „Noortel on raske juunior-positsioone leida AI tõttu,“ ütles Maar. See tähendab tema hinnangul, et ülikoolid ja kutsekoolid peavad andma lõpetajatele senisest rohkem projektipõhise töö, probleemilahenduse ja teiste valdkondadega koostöö kogemust.

Salumaa lisas siia veel ühe oskuse, mille tähtsus AI-ajastul tema hinnangul järsult kasvab: kriitilise mõtlemise. Tehisintellekti vastus võib olla väga veenev ka siis, kui see on vale. „AI võib hallutsineerida uskumatult veenvalt või, ütleme otse, valetada,“ märkis ta.

Tervishoius võib pime usaldus tähendada patsiendile reaalset ohtu, kuid sama põhimõte kehtib tema hinnangul ka väljaspool meditsiini. Inimene peab oskama küsida, kas saadud vastus on loogiline, millistele eeldustele see toetub ja kas seda saab usaldada.

Soomel on arvutusvõimsus, Rootsil kapital ja Eestil kiirus

Arutelu üks keskseid küsimusi oli, kuidas paikneb Eesti AI-võidujooksus oma Põhjamaade naabrite kõrval. Toomas Polli, kes töötab paralleelselt Eesti ja Soome turuga, tõi suure erinevusena välja arvutusvõimsuse. Soome on tema sõnul teinud strateegilisi investeeringuid andmekeskustesse ja AI taristusse ning sinna kavandatakse veel suuri investeeringuid.

Eesti tugevus asub tema hinnangul mujal. „Meil on väiksem bürokraatia, tugev digiriigi infrastruktuur, aktiivne iduettevõtlus ja harjumus teha asju väiksema ressursiga kiiresti.“

Maar tõi omakorda välja, et Rootsil ja Soomel on Eestiga võrreldes rohkem kapitali ning Soomel on väga tugev teaduse, investorite ja süvatehnoloogia koostöö. „Me ei saa konkureerida kapitaliga, mis neil on,“ ütles ta.

Küll aga saab Eesti konkureerida kiirusega. „Eesti on väga paindlik. Oleme harjunud tegema asju kiiremini ja väiksema rahastusega,“ lisas Maar.

Polli näeb Eesti ja Soome erinevust ka suhtumises riski. Eesti kipub tema hinnangul alustama kiiremini, võtma otsuse tegemisel rohkem riski ja vajadusel hiljem suunda korrigeerima. „Ma usun, et selles mõttes liigume kiiremini,“ ütles ta.

Kauriti hinnangul on sama paindlikkus oluline ka talentide pärast võistlemisel. Eesti enda tööjõuturg on väga väike ning pärast kaugtöö plahvatuslikku kasvu ei võistle Eesti ettevõtted enam talentide pärast üksnes Rootsi või Soomega, vaid sisuliselt terve maailmaga. Seetõttu ei tohi väikese riigi kiiret otsustusvõimet võtta iseenesestmõistetava eelisena.

Tervishoius oleks „hea keskmine“ juba tohutu võit

Kui ettevõtluses võib AI loodud keskmistumine muuta eristumise raskemaks, siis tervishoius on olukord teistsugune. Seal oleks olukord, kus kõik patsiendid saavad vähemalt ühtlaselt heal tasemel abi, juba märkimisväärne võit.

Samas liigub AI kasutuselevõtt meditsiinis põhjusega aeglasemalt. Salumaa tõi näitena Better Medicine’i neeruvähi tuvastamise AI-lahenduse. Meditsiiniseadmena kasutamiseks peab tarkvara läbima põhjaliku sertifitseerimise ja vastama Euroopa nõuetele. Tema sõnul võib ainuüksi sertifitseerimisprotsess võtta 18–24 kuud ning maksta tarkvaralahenduse puhul sadu tuhandeid eurosid või rohkemgi.

„Arstid tahavad kasutada ainult lahendusi, mida on põhjalikult testitud ja mille ohutus patsiendile on tõestatud,“ ütles Salumaa. Tema hinnangul on selline ettevaatlikkus vajalik.

Suur Eesti kasutamata võimalus peitub aga andmetes. Eestil on aastatepikkune digiriigi kogemus ja väga palju terviseandmeid, kuid Maari sõnul ei osata neid veel piisavalt hästi teaduse ja uute tehnoloogiate arendamiseks kasutada.

Tema hinnangul peaks olema võimalik luua tehnilised lahendused, mille puhul andmed jäävad turvaliselt riigi registritesse, kuid teadlased ja ettevõtted saavad neid kontrollitud viisil testimiseks kasutada.

AI võimalik kasu ei seisne seejuures ainult diagnoosimises. Maar tõi näiteks arstide dokumentatsioonikoormuse, millele võib kuluda 20–30 protsenti nende tööajast. „Kui osa sellest võtaks üle tehisintellekt, saaks arst pühendada rohkem aega patsiendile.“

Veel suuremaks võimaluseks pidasid panelistid haiguste ennetamist. Statistikaameti järgi oli Eestis 2025. aastal oodatav eluiga 79,8 aastat, kuid tervena elada jäänud aastaid vaid 57,3. Salumaa hinnangul muutub vananeva elanikkonna puhul vältimatuks küsimus, kuidas aidata inimestel kauem tervena püsida.

Tema visioonis võiks inimesel viie aasta pärast olla isiklik AI-põhine terviseagent, kes jälgib tema terviseriske, aitab vajalikke uuringuid meeles pidada, leiab sobiva arstiaja ning hoolitseb selle eest, et patsient tervishoiusüsteemi erinevate osade vahele ära ei kaoks.

Arsti see siiski ei kaotaks. Küsimusele, kas inimesed oleksid valmis saama diagnoosi üksnes AI-lt ja ilma arsti sekkumiseta, oli publiku reaktsioon kõnekas. „Võid diagnoosi saada, aga kas küsiksid päris arstilt teist arvamust? Mina küsiksin,“ ütles Salumaa.

Tuleviku riik võiks inimese vajadust teada enne inimest ennast

Sarnase muutuse võiks tehisintellekt tuua ka avalikku sektorisse. Eesti.ai riiklik eesmärk on kasvatada Eesti majanduse mahtu viie aastaga 25 protsenti ning pikemas vaates suurendada inimeste töö väärtust. Maari sõnul ei sünni selline muutus ühest suurest AI-projektist, vaid paljudest konkreetsetest lahendustest ettevõtluses, tervishoius ja avalikus sektoris.

„Eesti.ai üks eesmärke on viia AI kasutamise oskused suure hulga inimesteni, et inimesed oskaksid tehnoloogiat töö tegemiseks kasutada, kuid tunneksid ka selle piire,“ tõdes Maar lisades, et viie aasta perspektiivis näeb ta võimalust, et Eesti liigub senisest digiriigist „agendipõhise riigi“ poole.

Selle asemel, et inimene peaks ise teadma, millist toetust, hüvitist, tervisekontrolli või avalikku teenust tal on õigus saada, võiks riik vajalikku infot proaktiivselt pakkuda. „Minu unistus on, et riigil oleks põhiteenustes proaktiivsed ja ennustavad teavitused kodanikele,“ ütles Maar.

See muudaks ka senist arusaama digiriigist. Kui praeguse e-riigi edu mõõdupuu on sageli see, kui kiiresti suudab inimene ise veebis vajaliku teenuse üles leida ja toimingu ära teha, siis järgmine samm võiks olla olukord, kus tal pole vaja seda teenust üldse otsima minna.

Tehisintellekt ei tohiks aga võtta üle vastutust. Arutelu lõpus küsiti panelistidelt, kui suure osa otsustamisest tohiks inimene AI-le delegeerida.

Maari vastus oli selge: „Vastutus peab jääma inimesele. Arst, juht, ametnik või peaminister võib kasutada AI-d analüüsimiseks, valikute läbimängimiseks ja otsuse ettevalmistamiseks, kuid mandaati ja vastutust ei saa tehnoloogiale üle anda.“

Polli kirjeldas AI-d samamoodi pigem sparringupartnerina, kus AI juurde võib minna oma esialgse seisukohaga, lasta sellel argumente läbi proovida ja seejärel vajadusel oma arvamust muuta, kuid lõpliku otsuse teeb inimene.

Viie aasta suurim muutus ei pruugigi olla tehnoloogiline

Paneeli lõpuks ei jäänud kõlama ennustus, et 2031. aastaks teevad masinad inimeste töö ära. Pigem joonistus välja maailm, kus AI on muutunud nii tavaliseks, et üksnes selle kasutamise oskus ei erista enam kedagi.

Õpetaja võib saada tagasi aega, mida praegu kulutab ülesannete koostamisele ja parandamisele. Arst võib vabaneda osast dokumentatsioonist. Värbaja ei pea intervjuu ajal märkmeid kirjutama. Tarkvaraarendaja saab kiiremini koodi luua. Riik võib märgata inimese vajadust juba enne, kui inimene ise oskab vastavat teenust otsida.

Kuid just siis muutuvad väärtuslikumaks need oskused, mida on raskem automatiseerida: otsustusvõime, vastutuse võtmine, uudishimu, kriitiline mõtlemine, suhtlemine, loovus ning valmisolek pidevalt õppida.

Eesti jaoks kehtib sisuliselt sama loogika. Meil ei ole kõige rohkem kapitali ega arvutusvõimsust ning meie talentide hulk on väikese riigi tõttu paratamatult piiratud. Meie eelis saab olla võime kiiremini proovida, kiiremini eksida, kiiremini õppida ja kiiremini suunda muuta.

Maar võttis selle mõtte noortele antava soovitusena kokku lihtsalt: „Tee seda, mida armastad, ja leia viis kasutada AI-d nii, et tema teeks ära selle, mida sina ei armasta.“

Võib-olla ongi selles Eesti järgmise viie aasta AI-väljakutse tuum. Mitte teha inimestest tehisintellekti abil võimalikult ühetaoliselt tõhusaid, vaid kasutada tehnoloogiat selleks, et inimestel jääks rohkem aega teha seda, milles inimene on endiselt kõige tugevam.

Vaata arutelu siit: https://www.youtube.com/watch?v=9k-gPtFbr-g

Arikkel on kirjutatud koostöös Delfi Geenius Meediaga, autor Hetlin Villak-Niinepuu.

Lisainfo