Kirjandus kui kultuuride hingepeegeldus või ühiskonna tööriist?

Reede, 08 Aprill 2016
Teater Giraffe Royal Narvast. Teater Giraffe Royal Narvast. Foto: Terje Lepp/norden.ee

Foorum "Kirjandus kultuuride ristteel" tõi 7. aprillil Tallinnasse eripalgelised ja põnevad autorid. Nad ei ole vaid Põhjamaade või Balti autorid, vaid maailmakodanikud – vähemuskirjanikud ja pagulasautorid. Elu keerdkäigud on neid õpetanud inimesi ja maailma teisiti mõtestama. Neljandast Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumist koostasid ülevaate Johanna Jolen Kuzmenko ja Erika Piirmets Tallinna Keskraamatukogust.

Soomerootslane, Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktor Christer Haglund märkis foorumit avades, et rahvusvähemuste hääled ja lood rikastavad kirjandusmaastikku. Ta rõhutas, et maailma ajalugu on kujundanud rahvaste ränne, inimesed on alati sõdade eest põgenenud või paremaid elutingimusi otsinud. Selline liikumine on protsess, mida ei tasuks karta, sest erinevad kultuurid võivad rikastada üksteist.

Eestis elava vene kirjaniku, tõlkija ja ajakirjaniku Jelena Skulskaja sõnul valib iga kirjanik ise oma maailmavaate järgi žanri, millest kirjutada. Tema hinnangul ei ole kirjanduse eesmärgiks lõimimisele kaasa aitamine, vaid kunst on nautimiseks. Kirjanik on oma keele osa ja mitte vastupidi, sest inimesed mõtlevad igas keeles erinevalt vastavalt keele struktuuridele. Loomulikult unistab iga kirjanik, et teisedki loeksid tema tekste, aga kui inimene ei tunne huvi oma kultuuri vastu, ei hakka ta huvituma ka võõrast kirjandusest või kultuurist. Seepärast ei ole kirjandus lõimimisprojekt – kirjanik kirjutab maailmale, ent samas ühele inimesele: tema lugejale.

Soomes paguluses elav Hassan Blasim kõndis neli aastat Iraagist Helsingisse. Blasim unistas juba lapsena kirjanikuks saamisest, kirjutamine andis ta elule mõtte. Blasim tõi välja mõtlemapaneva tõiga: Iraagis peetakse teda läänestunuks, samas ei võta soomlased teda täielikult omaks. Tegu on keerulise olukorraga, mis võib tekitada tunde, et ei kuuluta kellegi hulka.

Soomerootsi autor Mathias Roselund kõneleb oma teostest soomlaste jaoks küllaltki ebapopulaarsest teemast: vaesus. Rosenlundi arvates ei taha inimesed endale tunnistada, et kõik nende hulgas ei ole oma eluga järjel ning on toimetulekuraskustes.

  • Rawdna Carita Eira (paremal) esitamas oma luulet Tallinna Gustav Adolfi Gümnassiumi õpilastega
  • Autor: Terje Lepp/norden.ee
  • Põhja-Balti kirjandusfoorum 2016
  • Autor: Terje Lepp/norden.ee
  • Põhja-Balti kirjandusfoorum 2016
  • Autor: Terje Lepp/norden.ee

Lätis elav briti kirjanik Mike Collier püüdis Läti kirjanduslikus ja ühiskonnaelus aktiivselt kaasa rääkimisega püüdis kannustada kohalikke kirjanikke, kes ei söandanud varem oma tekste avaldada. Nii 1930. aastatel kui ka praegu on satiiri kirjutajaid tagakiusatud. Satiiri paneb solvuma ja seda võetakse väga tõsiselt – kirjanduslik ühiskonnapeegeldus on inimestele väga oluline.

Tallinna Reaalkooli õpilane Otto Kaarel Altroff võttis ette teekonna Peipsi järve äärde, et õppida tundma vanausuliste kultuuri ning elada mõne päeva nende kodus ja kultuuriruumis. Altroff tõdes, et kultuuri säilitamise huvides on rahvusvähemused tihti kaitsval positsioonil võõraste suhtes. Selleks, et uurida võõrast kultuuri, peab olema taktitundeline, empaatiavõimeline ja sõbralikult meelestatud. Mida teadlikumad on inimesed erinevatest rahvusgruppidest, seda harmoonilisemalt on võimalik koos elada.

Loomingut ei saa ette planeerida, sest sellel on teatav ülemvõim nagu looduselgi, märkis saami poetess ja näitekirjanik Rawdna Carita Eira. Saamimaa nõuab kohanemist - võtad, mida antakse, selmet võtad, mida ise tahad. Maavaraderikas Saamimaa on väärtuslik riikidele, mille aladel see paikneb, ent saami kultuur on väga tihedalt põimunud maa, vee ja õhuga. Laulda millestki või kellestki saami keeles tähendab kogu terviku kujutamist. Saamid ei ela suletud kogukonnas ning võõrustavad külalisi, teevad koostööd teiste kultuuridega. Ajalooliselt tagakiusatud rahvas otsib teistega kontakti moodsas maailmas erinevate kunstivormide kaudu, et mitte olla unustatud.

Soome "Luulelava" projektist osa võtnud luuletajad Chriman Karim ja Juha Kulmala ning projektijuht Marja Mäenpää hinnangul tuleb luule tõlkimisel ilmsiks, et ükskõik, kus maailmanurgas kirjanik asub, luuletused räägivad ikka armastusest, kurbusest ja loodusest.

Azar Mahloujian oli Iraanis üks revolutsiooni toetajaist, ta töötas raamatukogus ning oli austatud ühiskonnaliige. 1982. aastal Rootsi jõudes oli ta äkitselt eikeegi. Tema varasemad töökogemused ja haridus olid justkui suur null. Ta oli kui abitu laps. Aga nüüd on ta vaba, end tõestanud ja n-ö üles ehitanud. Ta elab nüüd tsensuurita.

EV Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Anne-Ly Reimaa sõnul lähendavad ühised tegelaskujud kirjanduses erineva kultuuritaustaga inimesi ning aitavad neil omavahel suhelda. Just sel põhjusel toetab kultuuriministeerium rohket Eesti lastekirjanduse tõlkimist.

Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis korraldas neljandat Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumit koostöös Eesti Kirjastuste Liidu, Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinna Keskraamatukogu, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu, Soome Instituudiga Eestis ja Põhjamaade saatkondadega Tallinnas. Ühtlasi avas kirjandusfoorum Tallinna raamatumessi.

 

Kirjandusfoorumi pildigaleriid saab vaadata siin. Loe lisaks esinejate mõtteavaldusi foorumi Facebooki lehel. Lähemalt saab Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse 2013. aastal algatatud kirjandusfoorumist lugeda siin.


Telli uudiskiri

  • Uudised
  • Sündmused
  • Toetuste tähtajad
  • Uurimisraportid