Eesti klassiku Oskar
Lutsu raamatus “Suvi” on suurepärane peatükk, kus
armuvalus rätsepmeister Kiir läheb armastatu nõudel oma
suurima vaenlase Joosep Tootsi juurde talutöid õppima. Toots
paneb Kiire suuri kivilahmakaid veeretama. Töö käib Kiirele
üle jõu, Toots tahab rätsepmeistrit lihtsalt kiusata.
Rängale kivide kangutamisele eelneb aga naljakas dialoog, kus Toots
Kiirt verbaalselt vintsutab, küsides, miks ülepea on neid kive
vaja veeretada. Lõpetuseks ütleb Toots: “See, mis ma
sulle praegu ütlesin – see on teooria; kui sa veeretama hakkad
– siis on praktika.”
Luulest kõnelemist
võib luule seisukohalt võtta teooriana. Luule, luuletamine
ise on sel juhul praktika. Luules võib näha sisyphoslikku
kiviveeretamist, kusjuures tihti ei lükata kivi mäkke, vaid
mööda tasapinda, läbi tuiskliiva ja lumehangede. Juhuslikule
kõrvaltvaatjale võib kivide ühest kohast teise lükkamine
üsna mõttetu tunduda. Kuna rätsepmeister Kiires ei ei
küdenud luuletajale hädavajalik vastuhakk, siis ei pidanud ta
päevagi vastu.
Kuid väheke hoolikam
vaatleja võib teada saada, et kiviveeretamine pole sugugi mõttetu.
Kel jaksu on, veeretab kokku kena kiviaia, mille keskele istutab ta näiteks
mõtete õunapuid ja tunnete sireleid. Kes jõuab, kangutab
endas või mõnes kuulajas laiali kivihunniku, mis varjas
erakordset vaadet. Mõni veeretab paarist väiksest kivikuhilast
kokku võimsa künka, mille otsast näeb fantaasia ääretu
silmapiiri taha.
Nojah, luulest võib
rääkida palju ja kaua. Teooria on alati kergem kui praktika.
Kiviveeretamist mõtestada oleks justkui vajalikumgi kui kivi veeretada.
Kuid – kas pole ülepea nii, et kõige rohkem mõtestab
kiviveeretamist ikkagi kiviveeretamine ise?
Tere tulemast III
Põhjamaade Luulefestivalile! Siit leiate ainult praktikat, pidevat
ja karastunut; siin ei jäeta ühtegi aeda pooleli, ühestki
vaatest ei puudu avarus ja saladus; siin saab näha puudutusi, mis
panevad kivist välja kasvama unenäod ja lilled.
Võib kindel
olla, et kui Kiir oleks endas leidnud jõu kividest terve aed kokku
lükata, oleks üleolev muie Tootsi suul surnud.
Jan Kaus
|
