Nordregio on piirkondliku arengu uurimiskeskus, mis keskendub Põhjamaade piirkondade arengu ja jätkusuutlikkuse küsimustele. Nordregio viib läbi mitmesuguseid uuringuid, analüüse ja projekte, mis seotud bioloogiliste ressursside ja nende säästliku kasutamisega, uurib biomajanduse potentsiaali ja võimalusi Põhjamaade kontekstis ning aitab kaasa poliitika kujundamisele ja otsuste tegemisele selles valdkonnas.
Biomajandus kütkestab noori
Nordregio kommunikatsiooninõunik Vaida Ražaityté toob välja, et viimase viie aasta jooksul on BeUBio projekti raames Nordregio ja partnerid kogunud Baltikumist kokku umbes 16 biomajandusele keskenduva Läänemere regiooni ettevõtte ja nende noore juhi “loo”, et toimuvat muutust mõista. Selgus, et jätkusuutlikkusest on saamas paljude nooremate ettevõtjate põhitegevus.
Näiteid neist ettevõtetest tuues mainib Ražaityté Eesti firmat nimega Gelatex, mis varem tootis Eesti lihatööstuse jääkidest nahkmaterjale, nüüd aga on keskendunud kultiveeritud liha tootmiseks vajalike karkasside ja mikrokandjate väljatöötamisele. “Lätis teeb ettevõte PLŪKT koostööd kohalike talunikega, kes korjavad metsast käsitsi ürte ja valmistavad neist teed, mis on pakendatud biolagunevatesse kottidesse.” Ta viitab ka kosmeetikatootjale Solidule, kes pakendab Leedus kogu oma tahke kosmeetika tärklisepõhistesse plastivabadesse pakenditesse.
“Need on vaid mõned näited Balti regioonist. Mida me siin näeme, on see, et biomajanduse areng Baltikumis keskendub nii kohalike ressursside ärakasutamisele kui ka kohalike kogukondade kaasamisele,” sõnab Ražaityté. Sukeldudes sügavamale siinsesse süsteemsesse käsitlusse, märkas ta, et kuigi Balti riigid on üksteisele väga lähedased, on nende huvid biomajanduses erinevad.
Näiteks on Leedu teadlasi ja sidusrühmi koondav grupp põhjalikumalt tutvunud nn tööstusliku sümbioosi kontseptsiooniga, mis keskendub ettevõtete ja tööstusharude potentsiaalile, täpsemalt koostööle ressursside tõhusama kasutamise nimel, vahetades kõrvalprodukte ja jäätmeid. “Kuna vahetu koostöö tegemine on haruldane, püüavad Leedu ettevõtted sagedamini oma ettevõtte sees ressursi ära kasutada, mis tähendab, et teistele lootma jäämise asemel uurivad nad ise uusi võimalusi ressursside kasutamiseks. Kuid püütakse luua arusaamist koostöö ja ressursside jagamise võimalustest,” selgitab Ražaityté.
Ta märgib, et Läti uurib, kuidas kasutada täiustatud digitaalseid tööriistu põllumajanduses, ja Eesti otsib võimalusi punavetikate väärindamiseks.
Puit on palju enamat kui põletusmaterjal
Nordregio teadusuuringute vanemteaduri Alberto Giacometti sõnul toimub jätkusuutlikkuse tegevuskava edendamisel mitmel tasandil palju. Ja seda mitte ainult teaduses ja kitsamalt materjaliteaduses, vaid ka tootearenduses ja tavades tarneahela eri etappides – alates esmatootmise töötlemisest, projekteerimisest, haldamisest, logistikast jne.
“Uued tavad kujundavad seda, kuidas me saame põllumajanduses ja metsanduses sisendeid tõhusamalt kasutada, et vältida lekkeid ja suurendada bioloogilist mitmekesisust. Biopõhiste materjalide väljatöötamisel on avanemas tohutuid võimalusi, kuidas asendada fossiilseid ja mineraalipõhiseid tooteid.” Heaks näiteks Baltikumis ja Põhjamaades on puitelementide aina sagenev kasutamine ehituses betooni ja terase asemel.
Giacometti tunnustab meie piirkonda just selle poolest, et üha enam vaadatakse uute orgaaniliste või biopõhiste materjalide poole. Näiteks värvide, toidulisandite ja loomasööda tootmine vetikatest.
Lisaks pannakse tänapäeval palju rõhku sellele, kuidas me asju toodame. “Tuumidee pole mitte ainult uute materjalide kasutuselevõtt, vaid ka ressursside eluea pikendamine nii palju kui võimalik, et vältida esmaste ressursside kasutamist. Ringmajanduse põhimõtete kohaselt saavad ettevõtted suunata ressursse tarneahelas ülespoole, et saada kätte nende suurim võimalik väärtus, näiteks kasutades metsaressursse kemikaalide, tekstiilide, liimide ja ehitusmaterjalide tootmiseks, mitte põletades neid kütteks, mis on madalaim väärtus, mida saame neist välja võtta.”
Eestis tehakse puidust ka näiteks pruuni “hapukoort”, mida saab kasutada väga erinevate toodete valmistamisel. Veelgi enam, tootekujundus võib olla võimas tööriist, võttes juba kontseptsiooni faasis arvesse materjalide uut eluiga pärast toodete eluea lõppu. Näiteks saab ehituselemente taaskasutada uute hoonete ehitamiseks.
Alberto Giacometti ja Vaida Ražaityté
Maaülikool uuris punavetika kasutusvõimalusi
Vetikatest rääkides on Eestis heaks näiteks Eesti Maaülikool, mis avaldas 2022. aastal uuringu punavetikate kasutamisvõimalustest ja väärindamisest. Uuringut rahastas Põhjamaade Ministrite Nõukogu projekti “BioBaltic: Nordic-Baltic Cooperation on circular bioeconomy” kaudu. Seal toodi välja, et Eesti merealal esineb 80 liiki suurvetikaid ja vees kasvavaid kõrgemaid taimi. Uurimisalune punavetikas Furcellaria lumbricalis ei ole Eesti rannikuvetes küll enim levinuim, kuid see-eest üks tuntumatest ja tööstuslikku kasutust leidnud liikidest.
Teadaolevalt on punavetikat Furcellaria lumbricalis‘t tööstuslikult kasutatavates kogustes saada ainult Kassari lahes. Traalitud või rannalt kogutud punavetika biomassil on mitmeid kasutamis- ja väärindamisvõimalusi. Näiteks võib sellest toota põllumajanduses ja koduaedades kasutatavat orgaanilist väetist ning taimekasvatuses vajalikku biostimulanti. Toiduainetööstuses on see kasutuses tähisega E407 ja seda leidub näiteks marmelaadis, sefiiris ja piimatoodetes. Värvainena on see kasutuses kosmeetika- ja toiduainetööstuse toodetes.
Uuring keskendus kahele ettevõttele, kelle põhitegevus on seotud punavetika väärindamisega. Viieaastases perspektiivis on nende eesmärk ettevõtete tootmismahtu suurendada vähemalt neli korda ning hakata väärindama tootmisjääke.
Ühe ettevõtte plaan on toota suuremates kogustes pulbrilist furtsellaraani, välja töötada koostöös teadlastega punase värvipigmendi liin ning hakata tootmisjääkidest tootma taimedele kasvupotte. Teine ettevõte on võtnud eesmärgiks hakata traalitud punavetikast tootma biostimulanti taimekasvatusele. Eesmärkide täitmiseks vajavad mõlemad ettevõtted tootmissisendina lisaks looduslikult kasvavale punavetikale ka kultiveeritud vetikat.
Kes teevad rohkem innovatsiooni, kas uued tulijad või vanad hiiud?
Kes aga on Nordregio ekspertide sõnul rohkem innovatsioonile avatud just biomajandust silmas pidades? Kas alustavad ettevõtted? Või on siin teerajajaks vanad hiiud, kellel on ressurssi ja ehk ka rohkem võimalusi teha teadust?
Giacometti on uurinud paljusid majandusettevõtete või uute protsesside juhtumeid mitmes sektoris. Milline on siis tema hinnangul see loomulik protsess, kuidas sünnib biomajandusettevõte?
“Innovatsioon võib olla järkjärguline protsess, mis saab tõuke olemasolevast tööstusest, või tekib see nullist alustavast idufirmast,” ütleb ja rõhutab, et nii nagu tööstuses ei ole ka biomajanduses ühtset edu valemit. Suur roll on siin piirkonna traditsioonidel. Mõnikord sünnivad piirkonnas uued ettevõtted või tehnoloogiad nende kaudu, kellel pole selles valdkonnas varasemat kogemust. Siiski on tema hinnangul palju tõenäolisem ja tavalisem, et uued tooted või tehnoloogiad arenevad piirkonnas, kus on olemas sellega seotud tööstus ja teadmised.
Giacometti, kes on kokku puutunud paljude ettevõtetega, toob siinkohal välja metsandussektori. “See on vana ja hästi organiseeritud ning dünaamiline tööstus, mistõttu on loomulik, et nad kasutavad ära tekkivaid võimalusi. Neil on olemas ka tööstus- ja finantssuutlikkus, et teha uutele turusegmentidele sisenemiseks vajalikke kulukaid investeeringuid,” selgitab ta. Näiteks reageerisid Soome, Rootsi ja viimasel ajal ka Baltikumi puidutööstused kohe, kui toimusid muudatused ehitusnormide eeskirjades, mis lubasid ehitada puidust korruselamuid. “Kiire innovatsioon materjaliteaduses ja konstruktsioonitehnikas võimaldas neil esimesena turule tungida,” selgitab Giacometti.
Giacometti sõnul oli puidutööstuse äriportfelli laiendamine loomulik protsess, kuna selles sektoris oli juba varasemast olemas suur hulk kogemusi ja teadmisi. “Küll aga on viimasel ajal esile kerkinud uusi tegijaid ja idufirmasid, kes kasutavad ehituse keskkonnamõju vähendamiseks uuenduslikke ja mitte ainult puidupõhiseid materjale, kuid antud juhul olid suurtööstused juhtpositsioonil,” kirjeldab Giacometti.
Selle kõrval on veel palju erinevaid näiteid. Ebakonventsionaalsete valkude puhul näeb innovatsiooni- ja ärimaastik välja hoopis teistsugune: ülikoolis tehtavast teadustööst sünnivad sageli uued tooted ja ettevõtted; teadlased asutavad oma ettevõtteid või on investorite poolt kutsutud juhtima uutes ettevõtmistes tehnilist protsessi. Rahastuse leidmine seal on keeruline, kuid üha rohkem investoreid näeb ka jätkusuutlikkuses ärivõimalusi.
“Mõni aastakümme tagasi oli väga raske saada raha jätkusuutlike ja nn roheliste toodete rahastamiseks. See on peamine kitsaskoht – paljud uued arendused surevad käivitus- või katsefaasis,” selgitab Giacometti. Probleem seisneb selles, et investorid kardavad sageli riske võtta, sest nad ei tea, kas turg on küps, või puuduvad selged reeglid või poliitiline toetus. Siiski annab suurenenud toetus ja ühiskonna valmisolek rohepöördeks lootust, ja kinnitab, et lähitulevikus näeme järjest rohkem pead tõstmas biomajandusele keskendunud ettevõtteid.
Mis on biomajandus?
Biomajandus on majandusharu või lähenemisviis, mis kasutab bioloogilisi ressursse, nagu taimed, loomad ja mikroorganismid, säästlikult ja mitmekülgselt erinevate toodete ja teenuste loomiseks. Selle eesmärk on luua jätkusuutlikke ja keskkonnasõbralikke lahendusi, mis põhinevad looduslike ressursside kasutamisel.
Biomajandus hõlmab mitmesuguseid tegevusi, sealhulgas põllumajandust, metsandust, kalandust, toiduainetööstust, farmaatsiat, keemiatööstust ja energiatootmist. Selle lähenemisviisi keskmes on biomaterjalid, biotehnoloogia ja ökosüsteemiteenused.
Biomaterjalid on bioloogilist päritolu materjalid, nagu taimekiud, puidu- ja tselluloosipõhised materjalid, bioplastid ja biokütused. Neid materjale saab kasutada toodete, nagu rõivad, pakendid, ehitusmaterjalid ja kütused, valmistamiseks.
Biotehnoloogia kasutab bioloogilisi protsesse ja organismide omadusi, et luua uusi tooteid ja tehnoloogiaid. See hõlmab geneetilist inseneeriat, fermentatsiooni, ensüümide kasutamist ja mikroorganismide tootmist erinevate rakenduste jaoks, näiteks ravimite, biolagunevate plastide ja toiduainete tootmiseks.
Ökosüsteemiteenused on looduslikud protsessid, mida pakuvad ökosüsteemid, nagu pinnase viljakus, veevarustus, kliima reguleerimine ja bioloogiline mitmekesisus. Biomajanduse raames püütakse neid teenuseid hinnata ja kasutada säästlikult, et toetada majanduslikku arengut ja säilitada ökosüsteemide terviklikkus.