„21. sajandil tekitab rändajate sissevool üha enam probleeme, mida poliitikakujundajad ei saa eirata. Kättesaadavate andmete kohaselt oli 2020. aastal Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liikmesriikide elanikest rohkem kui 140 miljonit inimest sündinud väljaspool oma praegust elukohariiki,“ ütles Ave Lauren, OECD rändepoliitika analüütik Vilniuses.
Sisserändajate ja põgenike lõimimisele keskendunud projekti FOR-IN, mida juhtis Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Leedus, lõppkonverentsil tutvustati osalejatele OECD viimast aruannet „Settling In“ („Kohanemine“). Aruandes heidetakse valgust praegustele sisserändajate lõimimisega seotud uurimissuundadele, tõstetakse esile probleeme ja luuakse andmepõhine alus soovitustele, mis on kohandatud selles valdkonnas tegutsevate poliitikakujundajate ja organisatsioonide jaoks.
Suurim pagulaskriis Euroopas pärast teist maailmasõda
Eksperdi sõnul on sisserändajate koguarv kasvanud OECDs ainuüksi viimasel kümnendil 25%. Praegu moodustavad sisserändajad kahes kolmandikus OECD riikidest enam kui kümnendiku elanikkonnast. Luksemburgis on kõige suurem sisserändajate osakaal (üle 50%), samas kui Šveitsis ja Uus-Meremaal on eriti suur sisserändajatest elanikkond.
„Kui vaatame asja laiemalt ja arvestame neid, kellel on vähemalt üks välismaal sündinud vanem, siis näeme veelgi suuremat osakaalu. Peame selliseid riike nagu Ameerika Ühendriigid ja Kanada riikideks, mida on kujundanud ränne, kuid tuleb tunnistada, et paljudel Euroopa riikidel on oma sügavalt juurdunud rändelood, mis kujundavad nende ühiskonda,“ märkis A. Lauren projekti FOR-IN konverentsil, selgitades, et Euroopa Liidus (EL) on umbes iga viies inimene kas ise välismaal sündinud või vähemalt üks tema vanematest on sündinud välismaal. Ajalooliste asjaolude tõttu on mõnes Balti riigis sisserändajate osakaal veelgi suurem: näiteks Lätis ja Eestis on kolmandik elanikkonnast välismaist päritolu.
A. Lauren rõhutas, et kuigi rändevood on praegu rekordtasemel, on juba selge, et need suurenevad veelgi: „Eelmisel aastal oli rände tase OECD riikides enneolematu: 2022. aastal saabus piirkonda kuus miljonit uut alalist elanikku. See arv ei hõlma isegi ajutiselt siia saabunuid, sealhulgas 4,9 miljonit ümberasustatud ukrainlast, kes elavad praegu OECD riikides. Venemaa sõda on vallandanud kiireima ja suurima pagulaskriisi pärast teist maailmasõda ning selle mõju on tunda kaugel väljaspool Euroopat, kusjuures Saksamaa, Poola, Tšehhi Vabariik, USA, Ühendkuningriik ja Kanada on võtnud vastu suurima arvu Ukraina pagulasi.“
Mõju ulatub ka Balti riikidesse, kus Ukraina pagulaste arv on võrreldes kogu rahvaarvuga suhteliselt märkimisväärne, ületades enamiku teiste riikide oma. Seisame silmitsi pikaajalise sundrändekriisiga ja juba praegu on selge, et need uustulnukad kujundavad OECDs järgmisel kümnendil rände- ja integratsioonimaastikku,“ ütles rändepoliitika ekspert, kes on jälginud selle humanitaarkriisi ohjamist Ukraina sõja esimestest päevadest saadik.
Tõendite põhjal on näha, et viimase kümne aasta jooksul on sisserändajate integratsiooniga seotud üldine olukord paranenud, kusjuures edusamme on tehtud nende tööturule integreerimisel ja paranenud on laste õpitulemused. „Kuigi näitajad on positiivsed, on kõrgharidusega sisserändajad endiselt alahinnatud. Eurooplased kalduvad arvama, et sisserändajad on vähem haritud, kui nad tegelikult on, või et nende laste õppeedukus on kehvem. Need on vaid mõned näited erinevustest meie ettekujutuse ja tegelikkuse vahel,“ ütles ta, lisades, et integratsioonimäärad paranevad üldiselt seda rohkem, mida kauem sisserändajad riigis viibivad. Tema sõnul on endiselt murettekitav, et sisserändajate seas on kasvanud tunne, et neid diskrimineeritakse, ja paljud integratsioonialgatused ei jõua teatud sisserändajate rühmadeni, sealhulgas naiste ja humanitaarabi vajavate sisserändajateni.
Kriisi õppetunnid ja abinõud edaspidiseks
Praegu on põgenike väljavool Ukrainast palju väiksem kui sõja esimestel kuudel, nii et milliseid õppetunde on Euroopa Ukraina pagulaskriisist saanud? A. Laureni sõnul on rände ja pagulaste ümberasustamisega seotud edulood haruldased, kuid kiire reageerimine sellele kriisile on olnud ebatavaliselt hea: riigid on tegutsenud kiiresti ja otsustavalt ning pakkunud kaitset otsivatele inimestele enneolematut tuge ja – mis kõige tähtsam – riigid üle kogu Euroopa on suutnud teha tõhusalt koostööd.
„Tulemusi vaadates näeme, et Ukraina pagulased on üsna kiiresti integreeritud neid vastuvõtvate riikide tööturgudele. See võis olla tingitud mitmest tegurist, kuid kõige olulisemad neist on vahetu juurdepääs tööhõivele, saabujate kõrgem haridustase ja töökohtade kättesaadavus. Samal ajal on paljud kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid pidanud võtma ellujäämiseks vastu madalat kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti, mis tekitab olukorra, kus oskused ei vasta tööturu vajadustele, ja võib viia oskuste halvenemiseni. Sellest ei ole lihtsat väljapääsu, sest nad seisavad silmitsi nn ootamise dilemmaga – Ukraina pagulased eeldavad, et naasevad peagi koju, ega soovi integratsiooni panustada,“ ütles rändepoliitika ekspert ukrainlaste ees seisvate raskuste kohta.
Ta märkis, et siinkohal on oluline vastuvõtvate riikide toetus lõimumisel, kuid selle pakkumisel on kõheldud, sest paljud kardavad, et see võib takistada tagasipöördumist ja omakorda kahjustada Ukraina taastumist. Ent ümberasustatud ukrainlaste parem sotsiaalmajanduslik olukord tuleb kasuks ka Ukrainale: oskused ja kogemused, mille pagulased on välismaal saanud, võivad olla väga kasulikud Ukraina ülesehitamisel ning seni saavad nad toetada rahaliselt oma kodumaale maha jäänud sugulasi: „Sõda pidi peagi lõppema, kuid kriis jätkub ja me peame leidma tasakaalu põgenike toetamise ja selle vahel, kui suuri jõupingutusi teeme, et luua neile võimalused koju naasmiseks. Paljud neist inimestest tahavad tagasi pöörduda, kuid nad peavad suutma ellu jääda ja oma perede eest hoolitseda, kuni see saab võimalikuks,“ rõhutab OECD rändepoliitika analüütik.
Üks viis selle tasakaalu saavutamiseks on võtta Ukraina pagulaste integreerimisel kasutusele lähenemisviis, mida OECD nimetab kahetise eesmärgiga lähenemiseks ja millega pannakse alus kahele võimalusele: määramata ajaks paigale jäämine või tagasipöördumine. Seda saab teha konkreetsete meetmete abil.
„See tähendab inimkapitali investeerimist, selliste olemasolevate oskuste säilitamist ja täiustamist, mida saaks kasutada olenemata nende tulevasest asukohast. Peaksime pakkuma ukrainlastele väljaõpet valdkondades, mis on äärmiselt olulised Ukraina ülesehitamiseks ja taastamiseks, näiteks muu hulgas inseneriteadus, energeetika, tervishoid ja IT. Sellega luuakse neile võimalusi, kui nad on endiselt ümberasustatud, ja hõlbustatakse ka pärast võimalikku tagasipöördumist tööle asumist. Tähelepanu tuleks pöörata ka täiskasvanute oskuste ja kvalifikatsioonide tunnustamise lihtsustamisele nii vastuvõtvates riikides kui ka Ukrainas ning ukraina keele õppe pakkumisele lastele ja noortele, et neil oleks lihtsam tagasi pöörduda,“ ütles ta, lisades, et Balti riikides võib juba praegu näha mõningaid lootustandvamaid ukrainlastele suunatud toetusmeetmeid OECD piirkonnas.
Tema sõnul on Leedu, Läti ja Eesti olnud Ukraina sundrändekriisi lahendamisel teerajajad. Näiteks Leedus on võetud ümberasustatud Ukraina õpetajaid tööle abiõpetajatena, aidates neil säilitada oma oskusi ja toetades samal ajal ka pagulaslapsi. Lisaks on Balti riigid teinud Ukrainaga koostööd, et hõlbustada laste jaoks kooli naasmist. „Riigid seisavad silmitsi muutuvate integratsiooniprobleemidega, mis kaasnevad muutustega rändevoogudes, kuid investeeringud kaasamispoliitikasse tasuvad end alati ära. Edukas integratsioon toob kasu nii sisserändajatele kui ka ühiskonnale, millega nad ühinevad. See, kuidas Balti riigid reageerisid Ukraina pagulaskriisile, näitab, et nad suudavad tulla toime ootamatute voogudega, pakkudes väärtuslikke õppetunde paljudele teistele OECD riikidele, kes soovivad neilt õppida,“ ütles A. Lauren.
Projektist FOR-IN
Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindused Leedus, Lätis ja Eestis ning ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) esindus Põhjamaades ja Balti riikides on käivitanud koos Põhjamaade ja Balti riikide piirkonna ametiasutuste ja valitsusväliste organisatsioonidega ulatusliku integratsiooniprojekti FOR-IN. Projekti rahastavad Põhjamaade Ministrite Nõukogu, UNHCR ja riiklikud ametiasutused.
Projekti on läbi viidud kaks aastat (2022–2023) ja see on ühendanud omavahel mitmesuguseid osapooli, alates ministeeriumidest ja omavalitsustest kuni valitsusväliste organisatsioonide ning pagulase ja sisserändaja taustaga isikuteni.
Eesmärk on see, et Põhjamaad ja Balti riigid õpiksid üksteise kogemustest ning kaasaksid kohalikke osalejaid ja pagulasi paremini lõimumisprotsessidesse. Projektipartnerid on üksteiselt õppinud, osaledes konverentsidel, üritustel ja õppereisidel kogu piirkonnas.