Üks asi, millele inimesed nooremas eas ei mõtle, on see, kuidas vanaduseks valmis olla. Sellele hakatakse mõtlema võib-olla alles 50. eluaastatesse jõudes. Tegelikult võiks vanaduseks valmistumine olla elu planeerimise normaalne osa.
“Vanemates täiskasvanutes suurendab vanaduseks valmistumine turvatunnet,” selgitab Leino. Inimesed hakkavad siis aina rohkem mõtlema sellele, kuidas hilisemas eas mitte üksi jääda ning luua vundament heaks eluks ka pärast pensionile jäämist.
Üksindustunde leevendamiseks on loodud sõprusringid
Vanadusele mõeldes seostub üks suuremaid hirme üksindusega. Ja see ei tähenda ainult üksi elamist. Eesti Sotsiaalministeeriumi sotsiaalhoolekande nõuniku Regina Sergejeva sõnul võib inimene olla üksik ka siis, kui ta ei tunne end teistega seotuna või puudub tal kogukonda kuulumise tunne.
“Seega tuleks rohkem mõelda sellele, et sotsiaal- ja tervishoiuteenused keskenduksid ennetusele ja julgustaksid inimesi ka vanemas eas olema aktiivsed,” märgib Leino, kes usub, et see aitaks inimestel olla kauem täisväärtuslikud ühiskonna liikmed.
Soomes on juba 16 aastat olnud töös programm, mida võib nimetada sõprusringiks. “See on väga vajalik ja meie eakate hulgas hinnatud programm, mis aitab võidelda ühe vanaduse suurima hirmu – üksindusega,” nendib Leino. 16 aasta jooksul on sõpraderingis osalenud enam kui 12 000 eakat.
Sõprusring on suletud ring, milles eakaaslased kohtuvad kolme kuu jooksul kord nädalas ehk koos käiakse 12 korda. “Kohtumiste üks eesmärke on aidata rühmal saada ise ennast toetavaks – see tähendab, et juhendajad julgustavad osalejaid pärast planeeritud kohtumisi ka omal algatusel koos käima,” selgitab Leino.
Sellised kogunemised pakuvad eakatele võimalusi leida uusi sõpru, mõttekaaslasi, kellega ka muul ajal kui ainult organiseeritud kohtumistel suhelda ning oma rõõme-muresid jagada. “Grupikohtumistel osalejatel ei ole eesmärk ainult enda olukorda parandada, vaid nad tahavad ka teiste üksindustunnet leevendada,” märgib Leino.
Grupikohtumiste suurim eelis ongi Leino sõnul just nimelt üksindustunde vähendamine. “Kohtumistel ajal on see üheks teemaks, mida üheskoos lahatakse – vaadatakse pilte, kunstiteoseid, mis on seotud üksindusega, ka näiteks hoopis looduses,” räägib Leino.
Sõprusringidel on läbi aastate olnud positiivne mõju: kümnest osalejast koguni üheksa on öelnud, et kooskäimine on vähendanud nende üksindustunnet, ning kuus osalejat on hoidnud teistega sidet ka pärast seda, kui planeeritud kohtumised on lõppenud.
“Osalejad on tundnud kaaslaste tuge ja nad on muutunud üksteisele oluliseks,” räägib Leino. Koguni 98% sõprusringides osalenuist soovitab ka teistel nende ringidega liituda.
Eestis on eakate toetamiseks abiks vabatahtlikud
Eestis küll sellist sõprade ringi pole, kuid siin on üksindustunde leevendamiseks välja töötatud projekt Vabatahtlike kaasamise koostöömudeli rakendamine hoolekande süsteemis, mida viib ellu Eesti külaliikumine Kodukant. Selle projekti eesmärk on vabatahtlike abiga toetada eakaid ja täisealisi erivajadustega inimesi, kes vajavad samuti igapäevase eluga toimetulekul täiendavalt kõrvalabi, tuge või seltsi.
“Paindlik ja inimlik tugi aitab olulisel määral kaasa eakate ja erivajadustega inimeste elukvaliteedi tõusule ja üksindustunde leevendamisele,” usub Sergejeva.
“Vabatahtlikul on rohkem võimalusi märgata inimese abivajadust ning teavitada sotsiaaltöötajat, toetades kohalikke omavalitsusi ennetustöö tegemisel,” räägib Sergejeva. Tema sõnul on oluline silmas pidada, et vabatahtlike panus saab pakkuda lisatuge ametlikele sotsiaalteenustele, kuid ei saa neid asendada.
Kooskäimised aitavad ka mäluprobleemidega inimesi
Grupikohtumistel on hea mõju ka teatud haiguste puhul, näiteks dementsuse leevendamisel.
Mäluprobleemid ei mõjuta ainult dementsuse käes vaevlevat inimest, vaid ka tema elukaaslast või abikaasast. “Aina enam on näha, et sarnast grupikohtumist, nagu sõprusring, on vaja ka paaridele,” tõdeb Leino.
Ja mida varasemas dementsuse avaldumise faasis grupikohtumistele jõutakse, seda parem. “See on justkui aken olulise teabe saamiseks – see suurendab kindlustunnet otsuste tegemisel ning tagab kaaslase toetuse,” loetleb Leino grupikohtumiste positiivseid külgi.
Samas on oluline teada, et grupikohtumistele kaasatud sotsiaaltöö- ja tervishoiutöötajad ning vabatahtlikud on läbinud vastava koolituse.
Ka Eestis mõeldakse dementsuse diagnoosiga inimestele. Selleks on loodud Dementsuse Sõprade programm, mille eestvedajaks on Dementsuse kompetentsikeskus. “Dementsuse sõbraks võivad hakata kõik, kes soovivad mäluhäiretega inimesi aidata,” selgitab Sergejeva. Paljud dementsust põdevad inimesed tunnevad täna, et nad on oma haigusega üksi ja ühiskonnas eraldatud. Siin tulebki mängu Dementsuse Sõber, kes oskab märgaga ja toetada haigust põdevaid inimesi pere- ja tutvusringkonnas ning avalikus ruumis.
Kuidas vanaduseks valmistuda?
Ent kuidas ikkagi on võimalik vanaduseks valmistuda? Leino sõnul hõlmab ettevalmistus vanaduseks mõtlemist enda tervisele, millega tegelikult tegeleme ju kogu oma elu. Lisaks tuleb arvestada oma tegevusvõime ja rahaliste vahenditega ehk luua nn säästufond. “Samuti ei tohi unustada sotsiaalsete suhete tagamist,” lisab Leino.
Ka riigil ja kohalikul omavalitsusel on siin oma roll. Näiteks peavad linnad mõtlema sellele, et rajatised, hooned ja teenused oleksid sobivad ja ligipääsetavad erinevate vajadustega inimestele. “Mitmekülgsed ostuteenused ja turvaline liikumiskeskkond on väga olulised, et eakas tunneks end ühiskonna täisväärtusliku liikmena,” toonitab Leino.
Oluline on, et meie eluviis oleks ka eakatesõbralik – see tähendab selge, kergesti mõistetav ja ligipääsetav ka vanadele inimestele. “Eluviis peab toetama eaka iseseisvat liikumist, tema kaasamist tegevustesse ning kokkusaamisi teiste inimestega,” selgitab Leino.
Lisaks esmatarbekaupluste ja oluliste teenuste kättesaadavusele ei tohi unustada ka vaba aja veetmise võimalusi, sealhulgas raamatukogude lähedust. “Ka ühistranspordi korraldus mängib olulist rolli,” märgib Leino.
Mõtle kodu loomisel ligipääsetavusele
Leino soovitab linnaisadel kuulata ka vanemate inimeste häält. “Eakad vajavad rohkem individuaalset tuge ja oluline on näha inimest kui tervikut,” rõhutab Leino. On väga tähtis, et igal inimesel oleks võimalus rääkida oma elu ja kogukonna otsuste tegemisel kaasa elu lõpuni.
Ei ole vahest meist kellelegi üllatus, et kõige ilusam unistus on elada elupäevade lõpuni oma kodus. Seetõttu tasub juba varakult mõelda sellele, kuidas tagada kodu ligipääsetavus.
Samamoodi tuleb ligipääsetavusele mõelda toodete ja teenuste disainis, näiteks millised peavad olema mahla- või piimapakid, mida on mugav ja lihtne avada.
Digitaalses maailmas tuleb kindlasti arvestada ka eakate digioskustega või vastupidi nende puudumisega.