ARUTELU Tööl edukas ja samal ajal ka õnnelik – kas see on võimalik?

Tööd otsides saavad meelepärase valiku tegemisel tihti võtmesõnadeks paindlik tööaeg, töö- ja eraelu tasakaal ja toetav meeskond. Ometi võib tööle minnes ees oodata hoopis vastupidine. Möödunud nädalavahetusel Paides toimunud Arvamusfestivalil lahkasid teemat eksperdid Eestist ja Soomest.

11. augustil arutlesid Paides Arvamusfestivalil teemal „The Happy Place – Stuck in a Purgatory of Your Work Life“ RMK tugiteenuste juht Agne Aija, Miltton Ukraina juhatuse esimees, endine Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktor Christer Haglund, tööõnne spetsialist ja psühholoog Tiina Saar-Veelmaa ja Soome töötervishoiu instituudi professor Jari Hakanen. Arutelu vedas PR- ja valitsussuhete agentuuri META vanemkonsultant Elo Ellermaa. Arutelu korraldas Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis.

Paljusid tööealisi inimesi tabab ühel või teisel momendil küsimus, millised töökeskkonna tegurid on kõrge tootlikkuse jaoks olulised ja kas on üldse võimalik luua õnnelikku töökeskkonda või oleme kõik lihtsalt tööelu puhastustules kinni? Kas on võimalik olla õnnelik ja edukas korraga?

Kas kõik on ikka nii ilus nagu lubatakse?

Enne kui töökeskkonnast rääkida ja näha, kui õnnelikuks see teeb, tuleb mõelda, kuidas tööle kandideerida või millised on üldse apetiitsed töökuulutused. Nii tõi ka arutelu juhtinud Elo Ellermaa esmalt välja, et töökuulutus on kui kahesuunaline tänav. Üks on see, mida räägib palgata sooviv ettevõte, teine aga vastu vaatav reaalsus. “Viimasel ajal hakkab silma, et potentsiaalne tööandja lubab kuulutuses kõike ilusat: parimat palka, parimaid kolleege, parimat vajalikku toetust, töökeskkonda. Aga kas see kõik saab tegelikult ka tõsi olla?” tõstatas Ellermaa olulise küsimuse.

Jari Hakaneni sõnul on töökuulutused väga olulised, sest need on esimeseks sillaks või kontaktiks kahe osapoole vahel. “Kui mina annan endast töötajana nii ja naa palju ettevõttele, aga tööandja ei anna sama palju tagasi, siis tekib lihtsalt olukord, kus ma ei ole neile enam nii lojaalne, millele lisandub usaldamatuse tunne. Seega peab tööandja kuulutuses olema väga aus, nii hea kui halva osas,” selgitas Hakanen.

Agne Aija tõdes, et tegelikult on võimatu lubada midagi, mida ei suudeta tagada. “Kuna töökuulutus on iseloomult ettevõtte enese müügi kuulutus, siis peab see ka apetiitne olema, sest me kõik tahame enda juurde parimaid inimesi. Kuulutuses parima lubamine ongi võimalus leida parim töötaja,” ütles Aija. Ometi toonitas ta, et otseselt valetada töökuulutuses ei tohi, sest sõna selle kohta levib ja nii loob see tööandjast hoopis negatiivse kuvandi.

Christer Haglund nõustus Aijaga ja lisas, et tal on küll raske tuua Soome ja Eesti osas võrdlust, kuid kindlasti peab olema kuulutuses välja toodud tõene info. “Kui me räägime kasvõi konkurentsivõimelisest palgast, siis enamasti teatakse, mis on see summa ühel või teisel ametikohal. Ehk seda lubades tuleb olla valmis selle maksmiseks,” toonitas Haglund.

Ta tõi veel näite, et tööandjad võiksid töökuulutuses välja tuua ka enda nõrku kohti, mida soovitakse, et uus töötaja parandaks. “Meil on selle asjaga jamasti, aga tule meile ja tee see korda!”

Aija (vasakul) ja Haglund tõdesid , et töökuulutus peab küll olema apetiitne, kuid seal ei tohi valetada. Foto: Ken Mürk

Varem piisas kainest töötajast ehk kuidas ootused on ajas muutunud

Tiina Saar-Veelmaa tõi välja, et mõlema osapoole jaoks on viimasel ajal märgatavalt oluliseks muutunud paindlikkus. “Seda küll lubatakse ka kuulutusse, aga tihti selgub, et tööandja võimaldab ühe päeva kaugtööd ja ülejäänud nädal tuleb veeta kontoris. Seega, tegelikult puudub valikuvabadus,” sõnas Saar-Veelmaa.

Valikuvabadus on muutunud eriti oluliseks pärast pandeemiat ja praegu on Saar-Veelmaa sõnul näha, et tööotsijad eelistavad hoopis nii-öelda rätsepalahendusega karjääri. See tähendab, et tööandja või ülemus peaks igaühelt eraldi küsima, mis on see, mis teeb ta tööl õnnelikuks, ja pakkuma individuaalseid motivatsioonipakette.

Hakaneni sõnul peab tähelepanu pöörama ka sellele, kuidas ajaga on ootused töötajatele muutunud. “Kui vanasti oli peamine ootus ehk see, et töötaja on töö ajal kaine, ei tarbi tööl alkoholi ja on enam-vähem oma alal kompetentne ehk talle sai jooksvalt ülesanded selgeks õpetada, siis täna oodatakse, et tööle asuv inimene teab juba kõike. Ja ma leian, et see ei ole päris õige. Tuleb leida kuldne kesktee,” selgitas Hakanen ja see kuldne kesktee tuleb leida just loovamate ametikohtade juures, mitte seal, kus nõutakse spetsiifilisi oskusi.

Haglund tõi ajas muutuvatest asjadest rääkides erinevusena välja, kuidas 15 aastat tagasi hakkas tekkima trend, kus inimesi tööle värvates oli CV-des ära märgitud, et potentsiaalne töötaja hindab perekonda ja vaba aega. “Ajal kui mina oma tööelu alustasin, oli selline asi ennekuulmatu. Täna on pigem imelik, kui seda ei ole kandideerimisavalduses mainitud,” tõdes Haglund.

 

Kas kõrged ootused ja tingimused töötajale on õigustatud?

Üks, mis töökuulutusi sirvides tihti silma torkab, on kandidaatidele pandud ülikõrged ootused nii hariduse kui ka varasema töökogemuse osas. Haglund rääkis, et tema, näiteks, ei soovi töötajaid otsides alati, et kõik oleks justkui ühe vitsaga löödud suure kogemuste- ja hariduspagasiga. “Pigem eelistan seda, et alluvad on mitmekesised nii iseloomu kui ka hariduse poolest. Ei ole hea mõte selekteerida välja teatud inimesi, sest teatud kohtades võib robot asendada inimese, kuid minu tegevusvaldkonnas ei saa seda teha. Seega eelistan töökuulutuses olla rohkem üldine, selle asemel et tuua välja mingeid väga spetsiifilisi oskusi ja haridust,” selgitas Haglund.

Loomulikult sõltub kõik töökohast, kuhu inimest otsitakse. Aija tõi siinkohal näite, kuidas nad otsisid sotsiaalmeedia spetsialisti ja neile laekus üle ootuste palju sooviavaldusi. “Personaliosakonnast öeldi, et jäi mulje, nagu oleks kandideerimisavalduse saatnud kõik, kellel on Instagrami konto. Tõsi, me ka ei küsinud selle töökuulutuse juures väga palju. Andsime teada, et inimesel võiks olla mingi kogemus, aga ei pea olema diplom,” rääkis Aija.

Sotsiaalmeedia toimetaja või mõne muu taolise töökoha juures saab tõesti olla töötajale seatud tingimustes loovam, kuid mitte tippspetsialisti palgates. “Siin ütlevad personaliinimesed alati, et vaja on ju ainult ühte õiget kandidaati,” lisas Aija.

Kas see õige inimene on aga kindel reeglitest kinnipidaja või orienteeritud uute lahenduste leidmisele, on iseküsimus.

Halgund, kes töötas pikalt lennunduses, tõi kvalifikatsioonist ja õige inimese otsingutest rääkides välja, mida vaadatakse näiteks piloote palgates. “Kokpitis on neil oma tööd võimalik teha ainult kahte moodi – õigesti või valesti. Minust ei saaks iial pilooti, sest ma olen orienteeritud uute lahenduste leidmisele. Piloot ei saa seda teha ja peab kinni pidama väga konkreetsetest reeglitest. Teisest küljest on neil vaid musta ja valget nägevatel inimestel keeruline looval ametikohal,” selgitas Haglund.

Paneelis osalejad nõustusid siinkohal üksmeelselt, et igale ametikohale leidub alati õige kandidaat ja teinekord ei pea selleks omama hunnikut diplomeid.

Supertöötaja või hoopis tekkiv burn out ja bored out

Saar-Veelmaa sõnul on ettevõtete töökultuuri arvustades sobilik meenutada Peeter Koppeli öeldut, et paljud organisatsioonid palkavad meeleldi ühe inimese, kes teeb ära kahe inimese töö ja saavutab sealjuures nelja inimese tulemuse. Just selline ületöötamisele viitav tulemustejanu sillutab pea alati tee läbipõlemisele.

Lisaks kohale tulemisele sai arutelu jälgida ka Youtube’i otseülekandena. Foto: Ken Mürk

See sama Koppeli öeldu tundub kahjuks südamelähedane olevat ka paljudele Eesti töötajatele, sest tööd hinnatakse rohkem kui oma elu ja tervist. Nii kiputakse tööpäevi pikemaks tegema, kui vaja, või võtma endale lisaülesandeid. “Eesti ettevõtetes olen täheldanud, et töötajad saadavad tööalaseid sõnumeid õhtul hilja, kui tööaeg on ammu läbi. Tihti ei ole neil piisavalt aega, et süüa lõunat, kontoritöötajate kalendrid on üksteisele avatud, mistõttu ei ole sa isegi enam oma aja boss, vaid seda saavad teised koosolekute ja muuga täita,” tõi Saar-Veelmaa negatiivse näite, mis võib küll jätta inimesest mulje kui supertöötajast, kuid avada ukse läbipõlemisele.

Hakaneni sõnul on ületöötajad, kes teevad tööd juba oma tervise arvelt, tegelikult ka ülemustele parajaks peavaluks, sest lühiajaliselt teevad need supertöötajad tõepoolest palju ära ja on tööandjale kasulikud, kuid pikaajaliselt ei ole see jätkusuutlik. Siinkohal peaksid paremaks eeskujuks olema just ülemused.

Läbipõlemise kõrval on järjest enam hakatud rääkima igavuse tekkimisest ehk bored out’ist. Mida see tähendab? Ellermaa tõi näite iseenda kohta, kuidas ta aastaid samas kohas töötades tundis lõpuks, et ei tunne enam tööd tehes naudingut ja huvi toimuva vastu.

“See sama bored-out-tunne võib tekkida meist igaühel. Ma kirjutasin sellest oma uurimuses, mille tegin tööõnne kohta. Selgub, et tänapäeval on inimesed pigem orienteeritud karjäärikaleidoskoobile. See tähendab, et ei soovita jääda vaid ühe ala juurde. Näiteks võib piloot tahta kirjutada raamatut,” tõi Saar-Veelmaa näite ja lisas, et tänapäeval on normaalne, et elu lõpuks on läbi käidud 11 erinevat ametikohta.

Kes peaks märkama, kui töötajal tekib igavus või läbipõlemine või hullemal juhul mõlemad korraga? Enamik paneliste nõustus, et sel juhul peaksid paremaks eeskujuks olema just ülemused.

“Me oleme oma uuringutes üha enam täheldanud, et töökohaigavus tekib peamiselt noortel. Ja kuna seda saadab tihti ka läbipõlemine, siis on see ülemustele väga keeruline pähkel pureda,” tõdes Hakanen.

Haglund täiendas, et nii igavus kui ka ületöötamine tekivad tihti sellest, et puudub piisav kommunikatsioon. Ja siinkohal peab rohkem vaeva nägema just tööandja.

Samas arvas Aija, et see on ikkagi töötaja enda kohustus tegeleda sellega, kui tekib töökohaigavus. “Siis tuleb midagi muuta, kasvõi otsida uus töökoht või mõelda tõsiselt, miks see tekib,” selgitas Aija.

Saar-Veelmaa on märganud, et see on ka haridus- ja meditsiinitöötajate sage mure, et neil tekib bored out ja selle kõrval areneb läbipõlemine. “Häda on siinkohal see, et neil ei ole tihti ka aega midagi uut õppida,” põhjendas Saar-Veelmaa.

Kui aga erinevad töökohad kõrvale jätta, siis leidsid arutlejad, et tänapäeval võib üheks igavuse tekitajaks olla ka tõik, et sotsiaalmeedia ja internet on meie elu vallutanud ning inimeste keskendumis- ja tähelepanuvõime on järjest kehvemaks muutumas. Panelistid tõid siinkohal näite arutelust endast, kus osa publikust oli haaranud mobiiltelefoni, et kuulamisele lisaks ka sotsiaalmeedias skrollida või samal ajal kirju lugeda.

Pikemalt saab kuulata arutlejate mõtteid tööelu teemal Põhjamaade Ministrite Nõukoja Youtube’i kanalil Norden Estonia.