Tavatult avameelsed noored võitsid raadiokuulajate südamed

Lõpuks said Noroozi ja Svensson siiski jutule ja oma piirituks üllatuseks asus teepoe pidaja peagi looma raadiot. Sellist, mis peaks vastama kohalike noorte huvidele, mitte vastavalt arusaamale sellest, mida neile vaja võiks olla.
Noroozi sai tegutsemiseks vabad käed. Samuti Fatah, kelle tööle saamise lugu oli üpris sarnane. Uues raadios töötas algul kolm noort inimest, kes ei teadnud midagi raadiost ega ajakirjandusest. Ning nemad hakkasidki üles ehitama kuulaja- ehk suhteraadiot.

Mis te tegite, et võita noorte usaldus?

Noroozi: "Tahtsime anda neile noortele, keda massimeedias sageli väga ühekülgselt ja negatiivselt kujutati, võimaluse oma hääl kuuldavaks teha. Et ka nende endi vaated ja emotsioonid leiaksid koha kirjus meediapildis. Teisisõnu, võtsime elutoa arutelu ja avaldasime selle. Ja kui miskit oli mäda, siis me seda ka ütlesime, vahel ehk liigagi teravas kõnepruugis... Samas hoidsime väga selget joont otsekohesuse ja labasuse vahel. Need, kelle liinilt maha võtsime, said kärmelt pihta, milles asi oli."

Fatah: "Pakkusime ööpäevaringset veebiplatvormi koos kõige sinna juurde kuuluva kaasaegse info- ja kommunikatsiooni liidestega ja raadioeetrit. Kõige olulisem oli see, et olime alati valmis kuulama. Kui näiteks oli juba saatematerjal koos, aga vahetult enne eetrit helistas keegi, kes oli just üle elanud midagi traagilist isiklikus elus, siis võtsimegi hoopis tema muret kajastada ja arutada. Me oleme ka ise väga avameelsed, ei räägi anonüümsetest inimestest vaid enda isiklikest läbielamistest ja tunnetest. Sageli jääme ka isekeskis toimetuses eri seisukohtadele."

Kas teil on ka peidetud, salajane eesmärk selle kõige taga? Nüüd, kui usaldus on võidetud algab riiklik lõimumispropaganda...

Noroozi: "Minu töölepingus seda ei seisa. Sel poleks mõtet. Seni on ka kõik väga hästi läinud, nii et pole olnud otsest vajadust selliseid küsimusi esitadagi."

Fatah: "Kindlasti mitte. Vähemalt mina ei ole sellest teadlik. Me suhtleme noortega, kuulame neid, avame endeid ja loome usaldusliku õhkkonna. Mina tegelen rohkem suhteküsimustega, Ehsanile meeldib sotsiaalseid teemasid vaagida. See paistab olevat väga õnnestunud jaotus.
Tuleb ka mainida, et jutuprogramm hõlmab ööpäevast vaid neli-viis tundi, ülejäänu on muusika. R&B, hip-hop."

Kuidas on nn tundlike teemadega? Kuidas neid käsitlete?

Noroozi: "Mis on tundlik teema? Kellele on see tundlik, kes seda otsustab? See, mis võib olla tundlik riikliku aparaadi jaoks, ei pruugi seda olla mulle või minu kuulajaskonnale. Saan küll palka riigilt, aga teenin oma publikut. See annab üpris selge käitumisjuhise. Kui aga ei õnnestu peegeldada kuulajaskonna arvamust, siis püüan läheneda üldinimlikust vaatevinklist. Kaotame sageli laiema perspektiivi, kui arutame nn tundlikke teemasid. Mina püüan seda alati meelde tuletada - lõppude lõpuks oleme kõik inimesed, kel õigus olemasoluks.
Religioossete ja sõjaliste konfliktide puhul lahustub eriti see üldinimlik perspektiiv. Tegelikult on ühel hetkel meid kõiki puudutavad probleemid hämmastavalt sarnased. Igapäevaelu küsimused, mida kipuvad varjutama muud varjud."

Kuhu te edasi liigute? Kuidas kavatsete jätkata?

Noroozi: "Hakkame peagi liiga vanaks jääma! Meil on vaja uusi noori tegijaid. Neid juba otsime."

Fatah: "Algsest sisserändajatele mõeldud nišširaadiost oleme juba edasi arenenud. Oleme jõudnud märksa laiemate sihtgruppideni, sest lõppkokkuvõttes tegime lihtsalt head raadiot. Sellise hoiakuga programmi peaks püüdma levitada ka regionaalselt riiklikule tasemele."

Ehsan Noroozi ja Susanne Fatah'ga vestles Madis Tilga, Põhjamaade Ministrite Nõukogu infonõunik.

Noroozi ja Fatah jagasid oma vaateid uuest meediast ja noorte meediakäitumisest Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse, ERRi ja Põhjamaade Ringhäälingute Ühenduse korraldatud meediakonverentsil 11.-12. juunil 2009 Tallinnas, Kumus.