Tüdrukute puhul on olukord hoopis teistsugune: Aafrikast ja Aasiast tulnud sisserändajaid vaadates on näha, et tüdrukud kohanevad tunduvalt paremini kui poisid. Seega puudutavad teise või kolmanda põlvkonna probleemid poisse, mitte tüdrukuid. Poisse kasvatatakse traditsioonide järgi. Muidugi tekitab see konflikti, sest nad ei oska endaga midagi peale hakata riigis, kus sellist poiste erilist positsiooni ei aktsepteerita. Ka Euroopa Liidus on piirkondi, kus poiste ja meeste eriline positsioon erineb üldisest olukorrast ja eriti Põhjamaade omast.
Kas poliitika on sisserändajate (enam-vähem) võrdset jaotamist Põhjamaades kuidagi mõjutanud?
Jah ja ei, sest minu näidatud kaardid ei pruugi paljastada kogu tõde. See tähendab, et sisserändajad on arvuliselt enam-vähem ühtlaselt jaotunud, aga kutseoskuste poolest ei ole see nii. Näiteks kui vaadata Põhjamaade arktilisi piirkondi, siis seal domineerib enamasti suurtööstus, kus akadeemilised oskused ei ole peamised. Sinna suundub teatud rühm inimesi, taas mehed, samas kui Põhjamaadesse saabunud naised kolivad linnadesse, kus on oluline just hea kvalifikatsiooni (akadeemiliste oskuste) olemasolu.
Seega mehed ja naised ei asu ümber koos, vaid tulevad eraldi? Tegemist ei ole perekondade rändega?
Perede puhul näeme, et nii mehed kui ka naised on võimelised kohaliku tööjõuturuga kohanema, näiteks mehed hakkavad tööle transpordisektoris, samas kui naised töötavad sotsiaalsfääris või akadeemilisi oskusi nõudvas valdkonnas.
Aga nende olukord on enam-vähem sama nagu Põhjamaade elanike oma, sest poiste ja meeste haridustase kipub märkimisväärselt madalam olema. Mehed sõltuvad äärmiselt tugevalt sellest, millega tegelesid nende isad (ja vanaisad). Naiste olukord on täiesti teistsugune. Hiljuti uurisin natuke Taani leibkondi ja leidsin, et linnas on palju vaid naistest koosnevaid leibkondi, samas kui mehed elavad Taani maapiirkondades ning neil üksikutel meestel ja naistel pole mingit võimalust kohtuda ja peret luua.
Naised seavad end sisse linnades, leiavad endale hea töökoha, saavad hea hariduse ja jõuavad järeldusele, et nad ei vaja püsisuhteid igavate meestega, kellel puuduvad kultuurihuvid.
Põhja-Euroopast (Balti riikidest, Poolast ja Saksamaalt) tulnud inimesi on palju lihtsam Põhjamaade eluolusse lõimida, sest nende suhtumine töösse, tööeetika, perestruktuur ja ühiskonnas osalemine on palju sarnasemad.